Miks loodi see blogi?

Ma usun, et paljud teist on lugenud meediaväljaandeid, mille kommentaarid kubisevad homofoobiast, rassismist ja vihkamist täis sõnavõttudest.
 Tänu anonüümsusele on inimese jõhkrus muutunud piirituks ja loovust kasutatakse teiste inimeste alandamiseks.
 Tsiteerigu nad piiblit või rääkigu nad “igavestest” väärtustest, viidaku ohvri enda puudustele, loodusseadustele või veel haledam "normaalsusele"  – lõpuks on ikkagi kõigest tegemist sooviga mahasurutud panna ennast tundma häbiväärse ja hüljatuna. Alandada teist niikaua kuni viimasel kaob tahe elada.

Just sellise küberkiusamise tõttu on paljud lapsed ja noored (nii tüdrukud, kui poisid) võtnud permanentse lahendi ajutisele probleemile. Iga kord, kui ma loen meediast, kuidas süütu inimene on sunnitud endalt tagakiusamise tagajärjel elu võtma, täitub mu süda kurbusega. Ma usun, et paljud Teist tunnevad seda sama, isegi kui nad seda ei tunnista. 

 Näha kaasinimest kannatamas peaks iga indiviidi hinges tekitama kaastunde süütu ohvri vastu. Kahjuks pole see kõigi puhul nii.

 Meie seas on inimesi, kes tahavad teha kõik, et nende mõjuvõim ja mõtted muudaks maailma. Eesmärgiks ei ole kindlasti soov kurjust levitada, aga kahjuks kipuvad tagajärjed sellised olema. Iga surm tekitab neis kahjurõõmu, iga seadus nõrgemate mahasurumiseks pakub rahulolu Iga väide tõestamaks, et nende tegu on "heatahtlik ja püha" aga õigustuse vägivalla levitamiseks.

 Ma pole kindel, kas nad annavad endale täiel määral aru, mida nad täpselt teevad. Mul jääb üle vaid loota, et ühel päeval nad avavad oma silmad ja saavad aru, mida nad siin maailmas levitavad.

 See blogi loodi kirest võidelda ebaõigluse, jõhkruse ja diskrikineerimise vastu, mis ühiskonnas levib. Avaldan artikelid erinevatel teemadel (osad, mis pole isegi nende teemadega seotud) ja arutlen teemade üle, mis mind vaevavad.
 

 Loodan, et see blogi pakub mõtlemisainet ja lohutust kõigile, kes seda loevad.

 Lugupidamisega,
 Ustav Suits